pühapäev, jaanuar 21, 2007

Mul on raske tagant kiita ja nõus olla asjadega, mida ma ise pean ebaoluliseks või kui mul on sellest asjast teine arvamus. Kui ma ütlen, et arvan asjast teisiti või ütlen välja oma arvamuse, on see kõigest minu arvamus, mitte solvang. Täiesti ebaoluline ühe inimese ehk minu arvamus. Kuulaja võib minu arvamust enda suhtes muuta - ära visata, kuulamata jätta või minust halvasti mõelda. Sellest pole midagi. Ma küll ei taha, aga tunnen et pean, sellest asjast rääkima. Otse. Mul on aja ja asjadega oma suhe. Ilmselt ei väärtusta ma oma aega, ei arvuta kogu aeg aega ümber. Et mida ma kõike jõuaksin selle ajaga teha. Olen üsna rahulikku elu elanud. Ma naudin aja kulgemist mööda aja enda poolt valitud rada. Seda, et asjad ja tegemised tulevad minu juurde just õigel hetkel. Mul on hea meel kulutada oma aega teistele inimestele. Sest isegi võõrale lemmikule kingitust tehes, rõõmustad sa tema omanikku kõige rohkem. Mis ongi ju maailmas tähtis - teisele inimesele rõõmu teha. Muidugi, minu elu täidavad praegu kaks last, mees, lõputöö kirjutamine, kahes kohas tööl käimine, sugulased, hobid ning sõbrad. Hobid on igavad, ei midagi erilist -lugemine, aiandus ja käsitöö. Pole ju palju. Tavaline, paljude inimeste argipäev. Mõnel inimesel on näiteks palju rohkem lapsi või tööd. Aega on meil kõigil nende asjade peale ühepalju. 24 tundi ööpäevas. Unetud ööd on töö kirjutamise, laste haiguste ja kasvamise ning enda hobide puhul üsna tavalised. Minu viimase aja öödesse mahub 4 tundi magamist koos kuttide köhimise ja veejoomisega. Väsimus ka. Mis seal ikka, läheb mööda. Minu tunded muidugi võimenduvad väsimusega -kõik on nagu ülekeeratud. Liiga tähtsaks muutub kõik - teiste arvamus, kokkulepete täitmine, mingid jutud. Mõnikord võib tunduda, et kõike liiga palju. Ka teisi inimesi ja nende juttu ja arvamusi. Ja emotsioone. Minu emotsioon on praegu selline. Ja kuigi on tänane kirjutis isiklik, meie kahe jutust alguse saanud, loodan, et see on vaid osa meist. Üks mõrum osa. Millest võib edaspidi mitte välja teha. Ma tõesti arvan, et inimesed võivad suhelda üksteisega ka eriarvamustest hoolimata. Sest me olemegi ju erinevad. Ilmselt see jutt ongi minu halvem pool. Sest ma ei saa seda rääkimata jätta.

2 Comments:

Anonymous Anonüümne<ütles...>

Ma saan täiesti aru. Tahaks midagi veel öelda, kuid ei oska enamat kui et saan aru. Ülepingutus! See kõik tuleb ülepingutusest. Ehk pidada pool päeva päris vaikust!
Aga Voltaire on öelnud: "Ma võin mitte nõustuda mitte ühegi sinu sõnaga, aga ma olen valmis surmani võitlema, su õiguse eest need välja öelda." Seda ütles mulle üks kirjasõber peale seda kui olin ta ühes asjas nii läbi sõimanud, et järgmises kirjas vabandasin.

1/21/2007 07:41:00 PM  
Blogger Heidi<ütles...>

:), armas kommentaar, ants!

1/21/2007 08:01:00 PM  

Postita kommentaar

<< Home

Be Creative in January!