Inimesed on ilusad ja head...

Eile, kuulates järjekordselt klassijuhataja kurtmist, et ei saa ju lastega kuhugile minna, otsustasin oma sõprade seas heategevusliku korjanduse teha. Et miks ka mitte. Küsisin algatuseks sõbralt kümneka. Sest no, miks peaks inimene heast peast toetama võõraid lapsi selleks, et kinno või teatrisse minna. Ja sõber, kurivaim, andis mitu korda rohkem. Ja tema mees andis kohe mitu-mitu-mitu korda rohkem. Mehevennalt sain ka ja oma mehelt ka. Ja nii lähemegi kinno. Neljapäeval. Mul on nii hea tunne, et lahkeid inimesi leidub. Väike lootus on isegi, et äkki jääb midagi seemneks. Uuurime asja. Nt kaksikud ütlesid, et nemad ei taha kinno minna. Et nemad pole kunagi käinud ja pilet on kallis. Mõelge - teismeline, kes ei ole kunagi, mitte kunagi, kinos käinud. Tänapäeval tundub üsna uskumatu, eks. Aga nüüd ikka tulevad:) Lisa: ma täpsustan - tegin korjanduse sõprade seas selleks, et mõõduka vaimupuudega noored, kellele ma tunde annan, saaksid minna kinno või teatrisse. Sest kui 7st lapsest jõuavad piletiraha maksta 2 (kellest 1 on lastekodust ja tegelikult on see riigi raha), harva, odavamaid pileteid, 3, siis mingit ühisüritust ette võtta ei saa. Konkreetset projekti ei ole. Praegu olemasolev raha läheb kinopiletiteks a´45.-. Aga märtsi lõpuks on kool pannud kinni teatripileteid 60.- tk. Mida meie klass endale lubada ei saa.