reede, november 03, 2006

Täna tundsin jälle, et vähe on õnneks vaja. Pärast lõunaund tahtis Kaarup ilmtingimata minu peal/süles veidi pikutada. Ise unesoe ja natuke torssis. Jürgen puges oma tekiga mulle külje alla. Nii me seal olime. Kaks blondi siilipead minu kaisus. Akna taga hämardus ja tamme tagant paistis järjest kõrgemale tõusev täiskuu.

2 Comments:

Blogger mariss<ütles...>

see on tõeliselt armas aeg:) mul mõlemad poisid on nö käesilitajad (küünarvart? õnneks on kaks kätta - igayhele oma). üks ärkab unest ja tahab kaissu ja kätt silitama ja sis teine... sis leba seal vahel ja all ja lase end silitada... vahel on küll tunne, et käenahk kaob, aga samas on see nii armas. sest eks varsti saabub ilmselt ka see aeg, kus sind tänaval eriti tunda ei taheta:P

11/08/2006 01:01:00 AM  
Blogger Heidi<ütles...>

Meil sudis vanem poeg väiksemama meie kulmu. Noorem aga silitab küünarnuki õnarust (see koht kust veeniverd võetakse).
Kunagi tuttav ütles, et kusagil 2.-3.kl tundis ta äkki, et pole enam oma pojale esmatähtis. Ja et see on kurb, kuigi loomulik.
Nii, et väga pikk see aeg tõesti ei ole.

11/08/2006 11:33:00 AM  

Postita kommentaar

<< Home

Be Creative in January!