teisipäev, oktoober 03, 2006

Tänane päev möödus õmblemise tähe all. Arvuti sõitis päevaks oma tegeliku omanikuga Tlnasse koolitusele ja nii veetsin arvutivaba päeva kasulikult. Õmblesin pluusi. Nii nagu Ematehnik teeb. Kuna ma oma Burdadest sobivat raglaanilõiget ei leidnud, aga mõte oli just raglaani teha, siis otsisin ühe vana T-särgi. Lõikasin tükkideks. Ja lõikasin nende tükkide järgi kangast särgi välja. Väga mõnus ja kiire on nii teha. Õmblesin särgi kokku, aga täna ei lõpetanud. Nüüd jääb ilmselt ta veidikeseks seisma. Sest õlgadest sai pisut liibuv (aga mitte väike!) ja kaelaauk tuleb ka suuremaks teha. Aga ma mõtlen veel selle üle. Siis lõpetasin ammu pooleli oleva tekikoti ära. Iga eelmine kord kui kotti õmblesin, läks masin rikki. Täna õnnestus. Õmblesin ka Selveri laadapäevadelt ostetud padjale paksema mööbliriidest püüri. Et sagedasti pesta saaks. Kutid mängivad pidevalt padjasõda või on neil vaja telki ehitada või pesa teha. Magamispatjadest kipub poiste kasvades väheks jääma. Õhtul pidutsesime kudumissõltlastega. Korrektsem oleks küll öelda käsitöösõltlastega. Aasta tunnen ma neid inimesi. Iga nädal olen nendega paar tundi veetnud, nende peredest ja rõõmudest/muredest jutte kuulanud. Tundub, et ma nagu tunneks neid. Aga samas ju ei tunne ka. Sest kõigil on elu ka väljaspool kooskäimist. Olen mõelnud viimasel ajal nende inimeste peale, kelle ühte külge ma blogide ja foorumite kaudu tunnen. Et millised nad tegelikult on. Mõnes olen pettunud. Et kui mingites kommentaarides kumab läbi tegelik inimene. See pool inimesest, kes nähvab, üldistab, halvustab. (ei, teist see keegi ei ole:) ). Mõnest tuttavamast ootan, et ta tunneks rohkem huvi. Kui ma nüüd aus olen, siis rõõmustab mind iga siinne kommentaar. Endast mõtlen ka. Et ma võtan sõna. Aga mulle meeldib. Asja eest kiita, õlale patsutada ja lihtsalt oma kohalolekust märku anda. Et inimene teaks, et teda märgatakse. See olemise küsimus. Et virtuaalelus oled keegi teine või parem või jääb kusagil väheks. Tunnustuse ja kuuluvuse vajadus. Miks siis mitte märgata seda inimest. Seda on ju ka vaja. Kui inimene juba sulle silma jääb, siis on ta seda väärt.

2 Comments:

Anonymous Anonüümne<ütles...>

Mina küll ei kuulu kusagile, aga Sinu blogi loen ikka huviga. Lisaks mõnusale lugemisele on ka hea ülevaade tegemistest ja mõtetest.

Anonüümne sõber Anu

10/04/2006 01:44:00 PM  
Blogger Anneli<ütles...>

Sinu kirjatükid panevad alati mõtlema, ikka jääb midagi pähe "kumisema"... Ja jätkuvalt kumab läbi positiivne alatoon :)
Jätka samas vaimus :)

10/07/2006 02:36:00 PM  

Postita kommentaar

<< Home

Be Creative in January!