reede, oktoober 27, 2006

Täna pärast Boili, Mägi ja Johansoni esinemist jalutasime koju. Sügisöö on ikka vinge. Vihmasajul on oma võlu, aga ka selline kuiv tuuline lehtikeerutav ilm on mõnus. Ja pisut õõvastav. Jalutades arutasime laste üle. Mured muidugi põhiliselt või konstanteeringud - et on jah sellised lapsed meil. Tegelikult on mul alati kellestki lähedasest rääkides tunne, et ma teen neile liiga. Et oma mõtteid sõnadega kellelegi edasi andes ma justkui riputaksin lähedastele sildi külge "On selline". Mulle ei meeldi see tunne. Sestap proovin oma mehe, laste ja muude kallimate inimeste mulle mitte meeldivaid külgi teistega mitte arutada. Aga vahel on vaja. Üksi mõtled ju jumal teab mida. Ma tegelikult tean, et meie jutt jääb sinnasamma, sellesse õhtusse. Iga uus päev muudab ju inimesi ja lapsi. J suurem ütles hiljem, et väiksem on täpselt selline nagu tema lapsepõlves. Seda räägib ämm ka. Aga ma kipun seda ikka ära unustama. Nüüd on J vanem ju päris kena inimene:) Minu kohta öeldi tavaliselt, et ei püsi pudeliski paigal. Aga muidu arvan, et varsti on lund oodata.

1 Comments:

Blogger oravake<ütles...>

Kui ma hommikul ajaviiteks SVT peale klõpsisin, seisis seal reporterineiu keset lörtsisadu, mikrofonile oli kah kootud mütsi pähe tõmmanud. :) Ja kaugel see Rootsi meist ikka on siis...

Aga mis lähedastest rääkimisse puutub, siis ma saan sinust täitsa aru, aga mõnikord on tõesti vaja kellegi kõrvalise arvamust ja kogemusi kuulda. Pole nagu seda tüüpi inimene kah, et läheks Perekooli oma muret kurtma. :P Mind aitab ses suhtes mu ema õde, kelle lastekasvatuse kogemus on mõnes mõttes üsna värske alles - tema lapsed on 18 ja 15. Kui ma poisi pärast paanitsema kipun, siis ta küsib ikka, et "Kas sa ei mäleta, milline K oli?" või "Tuleta meelde, kuidas G käitus." Ja sellest on kõvasti abi. :)

10/27/2006 11:32:00 AM  

Postita kommentaar

<< Home

Be Creative in January!