Miks peavad raamatud kandma uhket pealkirja "........... entsüklopeedia". Täielik maania (võib olla isegi mania grandiosa?). Väike ülevaade silma hakanud raamatupealkirjadest (ei lingi): ebausu entsüklopeedia, rooside entsüklopeedia, hobuste entsüklopeedia, fantaasia entsüklopeedia, maailma toiduainete entsüklopeedia, helmesehete entsüklopeedia. Minu lemmik on muidugi: "Väkk! Vastikute asjade entsüklopeedia". Samasugune sõna väärkasutamine toimub "piibliga": kudumise piibel,pildipiibel, pinnatekstuuride piibel, koeratõugude piibel, paeltikandi piibel, ristpistemotiivide piibel ja nii edasi ja nii edasi. Vaatame siis lähemalt: Piibel- (biblia kr.keeles raamatud) 1) ristiusu pühakiri, koosneb Vanast ja Uuest Testamendist; 2) juudi pühakiri, Vana Testament. Samalaadselt võiks ju lasta välja raamatu pealkirjaga: Kudumise Koraan. Koraan - (ar. qur`an raamat) muhameedlaste pühakiri. Ei meeldi mulle selline asi.

Täna ei jõudnud jälle Ahjale roose katma. Süda vaevab, aga vast nad peavad veel veidi vastu. Lavendlipotid ka. Tuleb, tuleb. Lund varsti. Asusin salasõbra kingi kallale. J suurema kampsunit harutasin jälle natuke üles. Ma pole vist kunagi ühtki asja niipalju üles harutanud. Nüüd teen kõige labasemad otsapandud käised ja kogu lugu. Eelmisel nädalavahetusel viltisin nõelaga paar palli. Pesumasin loksutas nad täitsa mõnusalt tihedaks. Pilvelammastelt ostetud villaloor ei andnud värvi ega midagi. Avastasin, et Tiimaris müüakse päris asjalikke ehete valmistamise komplekte. Värvivalik on muidugi noortele tütarlastele sobilik. Aga võibolla peaksin käima hoopis vana ütluse järgi: mida vanem eit, seda roosam kleit. Pärlid siis antud hetkel.

Täna pärast Boili, Mägi ja Johansoni esinemist jalutasime koju. Sügisöö on ikka vinge. Vihmasajul on oma võlu, aga ka selline kuiv tuuline lehtikeerutav ilm on mõnus. Ja pisut õõvastav. Jalutades arutasime laste üle. Mured muidugi põhiliselt või konstanteeringud - et on jah sellised lapsed meil. Tegelikult on mul alati kellestki lähedasest rääkides tunne, et ma teen neile liiga. Et oma mõtteid sõnadega kellelegi edasi andes ma justkui riputaksin lähedastele sildi külge "On selline". Mulle ei meeldi see tunne. Sestap proovin oma mehe, laste ja muude kallimate inimeste mulle mitte meeldivaid külgi teistega mitte arutada. Aga vahel on vaja. Üksi mõtled ju jumal teab mida. Ma tegelikult tean, et meie jutt jääb sinnasamma, sellesse õhtusse. Iga uus päev muudab ju inimesi ja lapsi. J suurem ütles hiljem, et väiksem on täpselt selline nagu tema lapsepõlves. Seda räägib ämm ka. Aga ma kipun seda ikka ära unustama. Nüüd on J vanem ju päris kena inimene:) Minu kohta öeldi tavaliselt, et ei püsi pudeliski paigal. Aga muidu arvan, et varsti on lund oodata.

Õhupallid

Juba olen mõtetes jõuludes. Kuulan Tube-s üht jõululaulu ja sain kätte ühe kingituse toormaterjali. Sel aastal on poisid juba nii suured, et pean korralikult läbi mõtlema, millise traditsiooni ma oma perele kujundan. Ettevalmistused ja muu säärane. Sest on ju vastutus mälestuste ees. Minul on lapsepõlvest väga head mälestused. Õnnelik lapsepõlv oli meil. Isa tegi meile värviliste tulede ja muusikaga jääkaruselli ja sõitsime suuskadega traktori taga sleppi ja jõulude ajal toodi õled tuppa ning sinine ehtekuul valgete õitega tundus olevat jõulupuu kaunim ehe. Vara, ma tean. Aga olen poiste pärast põnevil. Emaks kasvamine, mis teha.

Ah neid värve, mis praegu looduses on! Sel sügisel, tõsi küll, mitte just palju. Kuiv suvi ja vähesed külmad on värvinud puulehed enamasti kollaseks. Punast on vähe. Aga eks igal aastal isemoodi. Nädala pärast algab koolis vaheaeg. See annab juba sel nädalalgi tunda - toimuvad sügismatkad ja tunnis teen rohkem kordamist. Eks uuel veerandil uue hooga.

täna ei olnud kõige toredam päev minu elus.

Vana tammepuu

Idee Las Vegasest;) Sama laul, esitaja kindlalt Tony Orlando

Vihm

Kui te pole veel tähele pannud, siis täna sajab. Järelejätmatult. Lähed uksest välja, sajab. Sajab seni kuni linna kõnnid. Sajab, lähed ühte poodi. Tuled välja, sajab. Kõnnid raamatukokku, sajab. Tuled pooleteise tunni pärast raamtukogust välja, sajab. Lähed allalinna, sajab. Kuna sajab, siis sõidad bussiga koju. Üks tänavavahe kõndida. Sajab.

Täna mõtlen naistest. Huvitav, kas mees olla oleks kergem?

Ökofestival

Laupäeval käisime kogu perega Põlvas Ökofestivalil. Kohale jõudsime kl 11. Rahvast oli niipalju, et uksest sai sisse, aga edasi tuli enamasti trügida. Mina olin eelinfo põhjal lootnud, et saan osaleda seentega värvimise ja ketramise töötoas. Aga tegelikuses olid need töötoad pigem boksid, kus näidati mõningaid töövõtteid ja milles pikemalt sai osaleda umbes 4 inimest. Ökoloogilised asjad oli sellised... tavalised. Kui oled sellest asjast varem lugenud ja enamus uudiseid tuleb nagunii koju kätte, siis on raske midagi erilist näha. Maaja Kalle tegi viltimise töötuba. Nägin esimest korda tema tehtud asju nö silmast-silma. Ikka väga ilusad asjad. Mulle meeldivad loomingulised inimesed, eriti sellised, kelles on sisemine sära. Ja Maaja Kalles on. Loodusmuuseumi teadurid värvisid seentega lõnga. Sain teada, et selleks, et verevast vöödikust lõngale ilusat tumedamat punast värvi saada, tuleb lõnga ja seent võtta võrdsetes kogustes. Ja eelpeitsida maarjajääga. Maarjajääd saab osta ka koolide keemiavahendeid toovast firmast ("Total"?). Aga sealt ostes on 100gr hind 170.- või pisut rohkem. Kõik sellel pildil olevad lõngad on seentega värvitud. Festivali üks toredamaid asju oli see, et oli organiseeritud lastehoid. Lapsed olid lasteaiatädide hoole all ja vanemad said rahulikult ringi vaadata. Kogu üritus oli tasuta. Ja õhtul oli Jääääre kontsert. Meie tulime aga Kaarupi lõunaune ajal koju.

Nii armas

Greenpeace laevast oli mõni nädal tagasi artikkel. Juba siis üllatas mind pildiallkirju lugedes üks asi. Ma ei suuda kuidagi aru saada, miks töötab Greenpeace laeval prügisorteerija. Kas tõesti ei suuda roherahulased igaüks ise prügi sorteerida? Nüüd seoses Ökofestivaliga tuli see mulle jälle meelde. Ja ma ikka veel imestan.

Kõrvitsakoogid

Tegelikult on originaalretsepti pealkiri "Vaarikakoogid" ja algretsept pärineb Pereköögi 3/2004 vihikust. Vaarikakoogid on Rootsis väga populaarsed ja neid sobib ka külmutada. Mina asendasin vaarikamoosi kodus olnud kõrvitsa-ebaküdooniamoosiga ja jätsin vaniljesuhkru ära. Samuti tegin ma ettenähtud 20 tüki asemel 12 tükki ehk koogid said siis paksemad. Aga olid ikka väga head, nii, et alla 2kordse koguse teha ei maksa;) Kõrvitsakoogid sobivad piima-ja munaallergikule. Kõrvitsakoogid 200gr margariini + õli (ehk siis toasooja võid) 1 dl suhkrut (1sl vaniljesuhkrut - jätsin ära) 1 tl küpsetuspulbrit 4 dl nisujahu 1 dl kõrvitsamoosi (paksemat vaarikamoosi) paberist muffinivorme Vahusta rasvaine suhkruga ühtlaseks vahuks. Sega jahu küpsetuspulbriga ning sega vahu hulka. Vormi tainas pikaks rulliks, keera toidukilesse ja pane tunniks külmkappi. Lõika rull 20ks enam-vähem ühesuuruseks tükiks ning pane need muffinivormidesse. Vajuta pöidlaga igasse tainapalli väike süvend ning tõsta sellesse 1 tl moosi. Küpseta ahjus 175kraadi juures 12-15 minutit.

Manni blogis oli postitus. Ja nüüd on mul selline asi. Asi käib kaela ja on tikutoosi pikkune, kuid pisut laiem. Tehniline info: veneaegsest hallist mulineest 1,75nr heegelnõelaga heegeldatud motiiv, millele on peale heegeldatud punaste kaasaegsete mulineedega suvalisi ringe nii motiivi aukudesse kui lihtsalt peale. Väikesed pärlid on käsitsi peale ja külge tikitud.

Mõnikord ma lihtsalt rõõmustan, et elu on mind nii toredate inimestega kokku viinud.

Kõik aias

Käisime Anuga teatris. Vaatasime tükki nimega Kõik aias. Üldjoontes nõustun täiesti selle arvamusega. Aga natuke pani mind see teema mõtlema ka. Vaimsete väärtuste devalveerumise üle. Mina armastan ka raha. Õigemini seda vabadust ja sõltumatust, mis sellega kaasas käib. Samas kardan, et raha seob. Ja siis ei ole ma enam sõltumatu. Lihtsalt siis sõltun ma teistsugustest asjadest. Ma mõtlen veel selle üle.

Suur aitäh kõigele võistlusest osavõtjatele! Minu omadussõnade varamu kasvas tänu teile märkimisväärselt. Täna siis loosisime võitja. (trummipõrin) Võitjaks osutus Maarja Igatahes uurisin juba Eesti Posti lehelt, et kuidas Sloveeniasse pakki saata. Tundub üsna tavaline saatmine olevat. Ainult narkotsi ja kergesti süttivaid esemeid ei tohi saata (ma ei tea, kas lõng võib olla kergesti süttiv?). Ja taimi, seemneid ning miski oli veel millega võis tollis probleeme tekkida. Muidu oli ka tore päev. Koolis töötasid lapsed usinalt, tegid hoolega iseseisvalt tööd. Ühe tunni vaatasime Rändlindude videot. Sest ega neil tänapäeva linnalastel õiget ettekujutust lindude rändest pole. Vaadaku siis vähemalt telekast populistlikku filmi. Lastele film meeldis. Ootasin, et tüdivad ruttu, aga ei. Püsisid lõpuni rahulikult paigal. Neljapäeval plaanin nendega zooloogiamuuseumisse ämblikute näitust vaatama minna. Sõit linnaliinibussiga saab ilmselt kerge katsumus olema. Aga õnneks oli plakatil suurelt ära toodud, et erivajadustega lapsed saavad tasuta sisse. Nii, et piletiraha pärast ei pea ma muretsema. Õhtul läksid J-d ujuma. Mina ja K polnud ka papist poisid ning hängisime pisut linna peal. Kõigepeale Liann ja mänguasjapood. Siis Postimajja. Postimajas sain kätte paki Harrietist ja postitasin ühe saladusliku sünnipäevapaki. Lõngavalik pakki polnud eriti hea, värvid mulle meeldisid, aga koostis oli nadi. Ilmselt läheb sellest lõngast kudum ka kergelt topiliseks:( Aga kui on vajalikust lõngavärvist mingi ettekujutus, siis just seda värvi lõngu poes eriti valida ei ole. Nii just see lõng ostetud sai. Vaatame, mis sest saab. Kajaka tehtud vidinatest ajendatuna uurisin Tiimaris värvilisi puupärleid. Õnneks tuli kaine mõistus ruttu nurga tagant välja ja sundis pakke tagasi panema. Sest millal ma ikka neist midagi teen. Siis jalutasime linna peal. Raekoja purskaevul on muutuvate värvidega valgustus ja Rüütli tänava lampide peal saab mõnusalt hüpelda. Siis "väike" maxipitsa ja Hama nuppude ladumine. Ja nüüd magama.

Lisasin oma bookmarksi blogidesse sisaliku ja susliku.

Lianni lõngad

Lubasin paarile inimesele pildistada Tartu Lianni lõngu. Et nad saaksid endale meelepäraseid valida:) Siin nad siis on. Viimasel pildil on (ilma selgitava sildita) 100% meriinolõng. Peenike.

Võistlus

Käesolevaga kuulutan välja omadussõnade võistluse! Pange siia kirja võimalikult mõnusaid omadussõnu, mida kasutada kommentaarides. Eelistatud on kiitvad omadussõnad. Samas oleks põnev lugeda ka huvitavaid halvustavaid omadussõnu:P Teeme nii, et "lahe, ilus, kena, suurepärane" arvesse ei lähe. Auhinnaks on 2 tokki minu poolt valitud lõnga. Auhinna saaja LOOSIN välja kõigi osalejate seast. Või õigemini lasen poistel loosida, see pakub neile kindlasti lõbu :) Loosimine toimub järgmisel nädalal. Lisa: kuigi see võistlus on eelkõige mõeldud kasutavate sõnade hulga suurendamiseks, võib siiski lisada ka sõnu, mis juba öeldud. Et kõik saaksid võistlusest osa võtta. Keelatud ei ole ka abivahendid, nagu näiteks ÕS, Võõrsõnastik või Veski või Saagpaku raamatud. Ka võib lisada oma väljamõeldud sõnu. Sel juhul lisada palun seletus.

Tänane päev möödus õmblemise tähe all. Arvuti sõitis päevaks oma tegeliku omanikuga Tlnasse koolitusele ja nii veetsin arvutivaba päeva kasulikult. Õmblesin pluusi. Nii nagu Ematehnik teeb. Kuna ma oma Burdadest sobivat raglaanilõiget ei leidnud, aga mõte oli just raglaani teha, siis otsisin ühe vana T-särgi. Lõikasin tükkideks. Ja lõikasin nende tükkide järgi kangast särgi välja. Väga mõnus ja kiire on nii teha. Õmblesin särgi kokku, aga täna ei lõpetanud. Nüüd jääb ilmselt ta veidikeseks seisma. Sest õlgadest sai pisut liibuv (aga mitte väike!) ja kaelaauk tuleb ka suuremaks teha. Aga ma mõtlen veel selle üle. Siis lõpetasin ammu pooleli oleva tekikoti ära. Iga eelmine kord kui kotti õmblesin, läks masin rikki. Täna õnnestus. Õmblesin ka Selveri laadapäevadelt ostetud padjale paksema mööbliriidest püüri. Et sagedasti pesta saaks. Kutid mängivad pidevalt padjasõda või on neil vaja telki ehitada või pesa teha. Magamispatjadest kipub poiste kasvades väheks jääma. Õhtul pidutsesime kudumissõltlastega. Korrektsem oleks küll öelda käsitöösõltlastega. Aasta tunnen ma neid inimesi. Iga nädal olen nendega paar tundi veetnud, nende peredest ja rõõmudest/muredest jutte kuulanud. Tundub, et ma nagu tunneks neid. Aga samas ju ei tunne ka. Sest kõigil on elu ka väljaspool kooskäimist. Olen mõelnud viimasel ajal nende inimeste peale, kelle ühte külge ma blogide ja foorumite kaudu tunnen. Et millised nad tegelikult on. Mõnes olen pettunud. Et kui mingites kommentaarides kumab läbi tegelik inimene. See pool inimesest, kes nähvab, üldistab, halvustab. (ei, teist see keegi ei ole:) ). Mõnest tuttavamast ootan, et ta tunneks rohkem huvi. Kui ma nüüd aus olen, siis rõõmustab mind iga siinne kommentaar. Endast mõtlen ka. Et ma võtan sõna. Aga mulle meeldib. Asja eest kiita, õlale patsutada ja lihtsalt oma kohalolekust märku anda. Et inimene teaks, et teda märgatakse. See olemise küsimus. Et virtuaalelus oled keegi teine või parem või jääb kusagil väheks. Tunnustuse ja kuuluvuse vajadus. Miks siis mitte märgata seda inimest. Seda on ju ka vaja. Kui inimene juba sulle silma jääb, siis on ta seda väärt.

Pisut vaatamist

Rumalad linnud Varjatud pildid

Meeleolu

Paremat kätt kruusakattega tänav on minu kodutänav. Juba 11 aastat. Minu mees elab siin juba 33 aastat. Mehevend aga 31 aastat. Tema isa ja lelled elavad sellel tänaval 57 ja rohkem aastat. Iga mees oma sünnist alates. Igaühel on oma kodu. Keegi meestest pole oma sünnikodust kolinud kaugemale kui paarkümmend meetrit. Paiksed inimesed.