neljapäev, september 28, 2006

Kurk on valus. Mitu tundi järjest rääkida on üsna karm. Asi hakkab paika loksuma. Kuigi alati tuleb direktor sööklasse minu korrapidamise ajal just siis kui lapsed on sel ainukesel hetkel kihevil või tormamavad uksest välja või proovin kedagi veenda, et ta leiva-saiaga koridori ei läheks. See on ka naljakas, et lapsed "tere" ei ütle. Need kellele tunde olen andnud, nemad ütlevad. Aga teised mitte. Et pole nagu seda kultuuri. Siinkohal tuleb meelde tuttava tuttav, kes õpetas oma lapsele, et ta ei pea inimesi teretama kui ta ei taha. Minu tuttav oli just nende naabriks kolinud ja ütles visa järjekindlusega tüdrukule "tere". Ja tüdrukul (nii 7-8aastat vana) oli tükk tegemist, et talle mitte vastu "tere" öelda. Tegelikult mulle meeldib kui "tere" öeldakse. Viisakus ei maksa midagi.

2 Comments:

Anonymous Anonüümne<ütles...>

nõus teretamise koha pealt.
elementaarne.

9/29/2006 08:17:00 AM  
Blogger Krista<ütles...>

Mul on ema maakoolis õpetaja. Külas teavad teda kõik, sest maal vist ikka hinnatakse õpetajaid. Kui olen tal maal külas, siis vahet pole, kas ringi liikuda üksi või koos õpetajast emaga - ikka öeldakse "tere". Ja mis siis, et mina ju ei ole õpetaja.
Vahel on nii, et ema tuleb meie perele Tartusse külla. Kui temaga viimati koos jalutama läksime, tuli vastu mingi algklassiõpilane ja ütles meile "tere". Me kumbki emaga ei tundnud teada. Ema vist tervitas vastu, mina mitte. Neetult loll tunne jäi.
Niiet kui tuleb vastu põnn, kes just liiga möödumise pealt ei tereta, siis tasub talle ikka "tere" öelda.

9/30/2006 05:21:00 PM  

Postita kommentaar

<< Home

Be Creative in January!