Lõpuks ostsin Salasõbrale lõnga ära. Kaalusin nädalakese neid võimalusi ja variante. Tuulasin netis ja ajakirjades. Ütleme nii, et on otsustatud:) Pildi lõngadest panen ka. Aga jälgede segamisest panen siia lihtsalt oma viimase aja lõngasaagi;) Muudest asjadest juhtus see, et J jäi haigeks. Miski kõhutõbi öökimisega. Ei midagi rõõmustavat. Õnneks on J juba üsna suur ja saab kenasti selliste asjadega hakkama. Rõõmustasin teda poest tulles uute mootorratastega ja Muumi ajakirjaga. Ajakirjaga on nüüd see tore asi, et koomikseid talle enam ettelugema ei pea. Ainult, et K jääb ka tõenäoliselt haigeks. Nagu see ikka käib. Ja tema on ju väiksem sell:S Üllatuslikult möödus september ilma suuremate haigestumisteta. K oli natuke köhas-nohus, aga sellist toas istumist vaja ei olnud. Ja J ei olnud haige.

Meie kohtumine vanakraamipoes oli ootamatu. Aga ilma temata ma ei lahkunud. Mees oli muidugi vähe üllatunud kui ma äkki meie koli täis auto kõrval tooliga seisin. Aga ta on minu veidrustega juba harjunud. Kogu tee hoidsin tooli õrnalt süles. See tool on minu oma juba umbes aasta. Siiani oli ta ruumipuudusel ema ja isa juures maapaos. Nüüd tõime ta linna ära.

Kui ma Ing. blogis esimest korda Kiri rätikut nägin, siis ma otsustasin ei pean endale ka sellise tegema. Tegingi. Mõnede asjadega lihtsalt on nii, et peab tegema. Must eesti villane. Vardad nr 3, kaal 250gr.

Kurk on valus. Mitu tundi järjest rääkida on üsna karm. Asi hakkab paika loksuma. Kuigi alati tuleb direktor sööklasse minu korrapidamise ajal just siis kui lapsed on sel ainukesel hetkel kihevil või tormamavad uksest välja või proovin kedagi veenda, et ta leiva-saiaga koridori ei läheks. See on ka naljakas, et lapsed "tere" ei ütle. Need kellele tunde olen andnud, nemad ütlevad. Aga teised mitte. Et pole nagu seda kultuuri. Siinkohal tuleb meelde tuttava tuttav, kes õpetas oma lapsele, et ta ei pea inimesi teretama kui ta ei taha. Minu tuttav oli just nende naabriks kolinud ja ütles visa järjekindlusega tüdrukule "tere". Ja tüdrukul (nii 7-8aastat vana) oli tükk tegemist, et talle mitte vastu "tere" öelda. Tegelikult mulle meeldib kui "tere" öeldakse. Viisakus ei maksa midagi.

Käesoleva postitusega tervitan ma V2ikekassi eduka teleesinemise puhul. Lisa pildi kohta saab vaadata siit.

Soe kingitus salasõbrale on nüüd alanud. Sain sõbra ankeedi kätte. Vedas. Ehk inimene on oma bloogis/ankeedis kenasti lahti kirjutanud, mis talle meeldib ja tema bloogi olen ka varem lugenud ehk nullist alustama ei pea:) Nüüd pean nuputama. Et kas minna kindla peale välja või üllatada vähese ekstravagantsusega. Mõneti on vagantsused ju toredad. Et ise nii ei teeks või kes teab. Kindla peale minek on aga äkki saajale südamelähedasem ja leiab rohkem kasutust. Siis on veel eelistuste osas ka mõtteid. Et kas teha nii või naa. Et millist käsitööliiki kasutada. Ja materjali. Ja tegelikult tahaks juba asja posti panna, et saaja reaktsiooni näha. Mind haaras ka mure, et äkki ma ei tee piisavalt korralikult. Enda jaoks teed ikka nii nagu ise teed, aga teise jaoks... Oijah. Keegi sai kindlasti ka minu ankeedi. Ja äkki ta ei tunne mind. Mõtlesin, et panin oma eelistused nii nagu panin. Tegelikult on kõik eelistused võrdsed. Et pole vahet kas sall, kindad või sokid. Või hoopis randmesoojendajad. Aet juba luges oma garderoobi üles. Minu ülerõivad on kõik mustad (nii mantel kui jope). Alarõivad on ka suures osas mustad. Aga mulle meeldivad ka erksamad lisandid või siis klassika või siis "kiiksuga". Punaseid riideid on ka natuke ja rohelisi. Olen ümaramat sorti naisterahvas, kui see oluline peaks olema. Mitte just pikk, tänapäeval pigem lühike (168cm). Praegu tumedama pruuni peaga. Aga muidu blond või punapea (selline hennapunane või kastanpruun, mitte lillakaspunane). Sõrmuseid ei kanna. Isegi abielusõrmus on karbis. Mida veel. Soojad, pehmed asjad meeldivad. Jalad külmetavad tihti, sest meie korteris on põrand jahe. Külmemal talvel armastan soojade sokkidega magada. Siis meeldib mulle lugeda ja kududa voodis enne magamaminekut soe asi ümber. Tegin endale Kiri rätiku mustast villasest lõngast. Pärast viimistlemist eksponeerin. Mulle meeldivad: Tšehhovi-aegne vene mõisaromantika (pikad pitskindad, õlasallid, nalivka ja kirjandus), punk, kunstiinimesteasjad (ehk siis kiiksud kiiksude pärast), pisut meeldib gooti, eesti folkloor (nt kaheksakand ja muud märgid) ja üldse eesti asjad. Samas ruunid/hieroglüüfid mulle enda küljes ei meeldi - nende tähendus on mulle võõras. Värvide soojad toonid meeldivad. Rohelise, sinise ja kollase külmad toonid ei meeldi eriti. Kui just, siis mingis sobivas koosluses. Sügava tooniga lilla meeldib. Nii palju siis minust.

Teate küll neid unenägusid, kus kartulid silme ees virvendavad või sind enda alla matta ähvardavad? Sellepärast, et päeval sai palju kartuleid korjatud. Nii see sel aastal ei olnud.

Hommik polnud õieti veel alanudki, kui meie pere postkasti maandus Kesknädal. See pole lihtsalt ajaleht. See pole ka lihtsalt ajupesu. Sinu aju võetakse jõhkralt koljust ja pannakse kaussi ligunema. Seejärel pestakse kaks korda pesumasinas, tsentrifuugitakse täiskiirusel ja kuivatatakse kunstlikult. Ja nii veel kaks korda.

Täna on hea ja kerge olla. Ja vallatu. Tööl käimine lisab vunki. Täna oli muidugi hea tööpäev ka. Hommikul on ainult esimene tund. Ehk siis vara üles, kooli ja kohe varsti koju tagasi. Mehed sel ajal alles ärkavad. Heal juhul lõpetavad hommikusööki. Ma ei ütle, et varakult ärkamine mind rõõmustaks. Kuigi mõnus on üksi rahulikult oma hommikukohvi juua. See mulle meeldib. Homme on töövaba päev. Täna oli kudumisklubi ka. Väga tore oli. Mul on niiiii hea meel, et ma kõiki neid inimesi tunnen. Lõualihased on jälle suurest naermisest krampis. Alfaisased tegid ka kuidagi tuju heaks. Ja see, et mõtetel on oma salaelu. Pojad on mõnusad. Kihutasid täna rattaga mööda aeda ringi. Kaarup istus Jürgeni pakiraamil ja mõnules. Muidugi on nad pisikesed, 2 ja 5. Aga omavahelised mängud on neil kuidagi hästiklappivad. Noorem kutt õppis nina nuuskama. Vanem nuuskas väiksema nina, ise seejuures õpetavalt seletades. Ilmselt rõõmustan ka sellepärast, et J täna lasteaeda ei läinud. Lasteaed võtab suure osa su lapsest. Sotsiaalseks inimeseks kasvamiseks on lasteaeda muidugi vaja. Et lapsel on ka oma isiklik, ainult talle kuuluv elu. Elu, mida keegi teine perest ei ela. Omad asjad. Nii ma istun, roosa maika seljas. Päev ja palju asju.

Ei saa mitte vaka all hoida, et Karupoeg Puhhi jutud (ma´i tea, miks seal on öeldud, et lastelaulud) on väga mõnus kuulamine. Varem lootsime me selles asjas Vikerraadio peale. Sealt võis mõnel hommikul neid kuulda. Nüüd on need lood aga plaadistatud ja neid võib igal ajal kuulata. Anu Lamp on muidugi väga hea lugeja ka. Ja siis ostsin ma veel selle raamatu. Ootasin, mis ma ootasin, ise raamat mu riiulisse ei tulnud... Mulle meeldivad väga Jüri ja Piret Mildebergi pildid. (Jüri kohta ütlen siinkohal sellepärast, et tema illustreeris

selle raamatu.)

Mõtlesin, et võtan mõnikord meeste (ja nende nimede) koha pealt sõna. Ja mõtlesin ka oma sõnavõttude sisu üle... Tegelikult ma ei arva, et kõik mehed on kogu aeg "saama peal väljas". Lihtsalt mõni mees jätab sellise mulje.

Selle kressi värv on lõheporgand.

Augusti algul ostsin kaks lemmaltsa taime. Pikaks veninud ja nirud. Istutasin potti ja lõikasin maha. Praegu, kuu aega hiljem, õitsevad nad imeilusasti. Ainult öökülma kartuses panen neile ööseks katteloori peale.

Oma pohlanapsist olen varem juba kirjutanud. Sel aastal on plaan teha kohe rohkem. Sest tuli välja, et Memmele meeldib see pohlanaps väga. Kuigi muidu on ta Vana Tallinna sõber. Täpsem oleks vist öelda, et Vana Tallinn meenutab Memmele tema tööaastaid linnavalitsuse ökonomistina. Esimene kolmeliitrine on meil juba teoksil. Suhkur nüüdseks sulanud ja jääb üle vaid paar kuud oodata. Ma teen prooviks vist pihlakatega ka sel aastal. Eelmisel aastal proovisin kohviubade ja apelsiniga. Ei tulnud väga maitsvad. Kõiksugu marjadega on aga lihtsalt priima.

Täitsa lõpp! Minu 5 aastane poeg tuli lasteaiast ja ütles, et Martin on nüüd tema sõber. Ja, et Martin saadab talle meiliga väikeste ralliautode mängu. Armas taevas! Lapsel on meiliaadress juba aasta, olgu. Vanaemaga ja muude sugulastega on ju tore kirju vahetada. Aga niimoodi lasteaiakaaslastega mänge vahetada on natuke naljakas küll. Minu ajal oli hea, kui kellegil üldse oli salvo nukk või auto, mis lasteaeda kaasa võeti.

Ebaküdooniahoidised

Ebaküdoonia-kibuvitsamarjakompott 500 gr ebaküdooniavilju, 500 gr kibuvitsamarju, 1 l vett, 500 gr suhkrut Veest ja suhkrust keeda siirup. Ebaküdoonia puhasta seemnetest, lõika ratasteks, mida keeda siirupis 5-7 minutit. Segu tõsta purkidesse, lisa poolitatud, seemnetest puhastatud ja hästi pestus kibuvitsamarjad ning kuumuta purke veel 10 minutit 80kraadi juures. Kaanetatakse õhukindlalt. Ebaküdoonia-kõrvitsamoos (3,5 l) 1 l tükeldatud ebaküdooniaid, 2 l tükeldatud kõrvitsaid, 0.5l vett, 2-2,5 kg suhkrut, vajadusel rohkem. Pese ja lõika ebaküdooniad väikesteks tükkideks. Koori ja tükelda ka kõrvitsad. Pane mõlemad koos veega potti, lase keema tõusta ning tasasel tulel 10 minutit keeda. Lisa suhkur ja keeda segades veel 10-15 minutit, kuni kõrvitsatükid on pehmed ja läbipaistvad. Riisu vaht ja vala moos kuumalt steriliseeritud purkidesse, sule õhukindlalt. Ebaküdooniakeedis 1 kg (1 1/2l)puhastatud ja tükeldatud ebaküdoonia vilju, 1 kl vett, 5kl (1kg) suhkrut Keeda kõigepealt siirup suhkrust ja veest. Siis riisu siirupilt vaht, lase jahtuda. Jahtunud siirupisse tõsta viljad ja lase aeglaselt keema tõusta. Keeda mitte rohkem kui 25-30 minutit. Allikas: erinevad hoidiste raamatud.

Olen tige. Olen tige filoloogiaprofessori peale, kes nimetas abikooli lapsi "teiseks inimkvaliteediks". Siis kui nad osalesid kooliteatrite festivalil. Et tekst olevat meelest läinud, kuigi nii see pidigi olema. Lapsed muide võitsid festivali. Teine inimkvaliteet - mingu ta sinna, kuhu ikka saadetakse.

Koerad

Mulle meeldivad mustad karvased koerad. Põhjus on muidugi selles, et lapsepõlves on meil kodus olnud njufad. Mitte korraga, aga järjest. Ühe ema kutsikad. Esimene neist oli Reks. Reksi ma väga ei mäleta, olin siis 5-6ne kui ta kadus. Lihtsalt kadus keset suve ja kõik. Võibolla lasi keegi ta maha või jäi kõrvalises kohas auto alla. Reks oli kuri ja seetõttu hoiti teda tihti ketis. Kuigi mu vanemad ei poolda koerte ketis hoidmist. Teine koer oli Jorri. Või ametliku nimega Jorri-Jõmm. Tuli Reksi kadumisele järgnenud kevadel. Sest kutsikaid võetakse ju ikka kevadel. Mäletan, kuidas me istusime õega maja ees trepil. Ilm oli maikuuselt ilus ja ootasime, et isa juba kutsikaga tuleks. Tuligi. Kutsikas oli must, karvane ja suurte käppadega. Ja tegi kohe köögipõrandale loigu. Jorr oli suur ja rahumeelne. Haukus väga harva. Kaevas heinamaal auke, et hiiri ja mutte kätte saada. Ja magas palava ilmaga maja põhjaseina äärde kaevatud augus. Jorri oskas köögiust lahti teha ja kartis uusaastarakette. Ainuke halb komme oli, et koerapulmas käies vedas ta pruudi maja õues olnud asju minema. Pangesid ja teksapükse. Ja muid asju. Inimesed pisut pelgasid Jorri kui tema suur kogu majanurga tagant nähtavale ilmus. Aga ta oli tõesti äärmiselt rahumeelne ja leplik. Kord ründas ta inimest. See oli siis kui üks mees kõditas õde. Eks Jorri arvas, et mees läks õele kallale ja hüppas lõrisedes mehele peale. Nääpsuke mees oli ja koer lükkas ta lihtsalt pikali. Aga ei hammustanud. Meie maja eest viib tee surnuaeda. Ja ikka sõitsid teed pidi tädid jalgratastega. Ühte tädi ei sallinud mõlemad me koerad, kuigi nad elasid erinevatel aegadel. Mõlemad haukusid ja üritasid tädi naksata. Nii kuri Reks kui ka rahumeelne Jorri. Lõhnas see naine siis kuidagi või oli ta koerte vastu kuri, ei tea. Igatahes teadsid koerad juba kaugelt, et ta tuleb. Teiste ratturite peale Jorri ei jooksnud. Jorri suri 14 aastasena. Matsime ta lepiku äärde.

Kirjavahemärkide ja õigekirja imeline maailm 1 - täielik kindlus koma suhtes 2 - täielik selgus tähtede järjekorras 3 - semikooloni saladus PALJASTATUD 4 - vaadake ampersandi (väike lisatasu) 5 - lustimine sulgudega :)Tasumine aedviljade, munade ja puhaste pruugitud riietega:) ("Tillud vabamehed", T. Pratchett)

Tänane päev on vananaistesuve supernäide. Rauge. Päikseline.Soe. Tööl läheb normaalselt. Midagi huvitavat tahaks lastega teha, aga praegu ei tule miskit head pähe. Praktilised asjad on huvitavad, aga tänase päeva näitel ajab see lapsed hästi elevile ning nende maharahustamisega on pisut tegu. Tuleb leida tasakaal. Iseeneses ja oma tegemistes. Mulle tundub, et inimesed kevaditi tahavad muutuda. Seest ja väljast. On igatsus millegi uue ja huvitava järele. Talveaegne tülpimus nõuab kiiret väljaelamist ning uus ja parem mina tuleb nüüd ja kohe. Sügiseti on sisevaadete aeg. Rahu, tasakaal, melanhoolia. Täna lähen välja. Päris põnev on. Et kuidas siis oli, see reis. Ja muidu on ka tore kohtuda. Sai ju pisut puudustki tuntud.

Tegin augustis peleriini. Või kuidas seda iganes nimetada:) Mustri sain väkesest Dianast 5/2006. Nii väga meeldis, et tegin suvalisest kodus olnud lõngast. Tegemise ajal mõtlesin, et sellest võiks pluusi aretada, kuid muster on minu pluusimaitse jaoks liiga hõre. Nüüd sirvisin viimast, sügisest Modat. Ja mis ma näen, seal on üsna sarnase mustriga tehtud pluus. Pisut tihedam, kuid üldjoontes sama. Seda Modat ma ei ostnud. Mõtlesin, et käituks õige kainelt ja kaalutlevalt, midagi eriti huvitavat või erakordset seal ei olnud. Kõik on juba kusagil nähtud. Ja ajakirju pole kodus nagunii kuhugile panna.

Lõngad3

Nädalake tagasi värvisin viimased lõngad. Vasakult vaadates: Erk hele/pärnaroheline = lupiinilehed + vaskvitriol lahja heleroheline = vanad tomatid + vaskvitriol kollakasbeež = habesamblik sinakashall = tindikud + mustikad + tibakene raudvitrioli

Mulle meeldib. Mulle meeldib kui sügisese ilmaga on tuli pliidi all. Joon oma lõunast kohvi ja võin pooliku tassi panna pliidi äärele sooja. Esimene töönädal sai läbi. Laste tasemest on pilt selgem. Töökava peab valmis olema neljapäevaks. Loodan, et järgmisel nädalal lisab infojuht mulle arvutisse õpetajate serveri ja õpetab e-kooli. Teaduse kirjutamine ei tulnud esimesel töönädalal eriti välja. Kuigi mul on tunde vähe, läheb enamusel tööpäevadest K. lõunaune magus aeg kooli peale ära. Ja õhtul tuleb juba tunde ette valmistada. Ja vaim on nõrk ka. Aga mulle meeldib, et kolmapäev on vaba ja et teisipäeval on mul ainult esimene tund ja reedel on ka ainult üks tund. Esmaspäev ja neljapäev on väsitavamad, kuid eks see ole sisseelamise asi, loodan. Palk kulub pea puhtalt lapsehoidja peale. Mulle jääb töölkäimise rõõm.

õnneks leiti mees üles. Elu ja tervise juures. Midagi täpsemalt konstaabel ei öelnud. Meie mehed ei pidanudki metsa minema, tulid linnaservast tagasi.

Hommik. Mees ikka kadunud. Minu mees läks otsijatele kaarte tegema. Siis lähevad nad vennaga otsima. Mina jäin lapsi kantseldama. Öö läbi sadas vihma.

Täna käisime jälle seenel. Seeni saime niipalju, et võtsime J-i helkurvesti ja ladusime selle ka seeni täis. Põhiliselt kõiksugu sorti puravikud, mõned pilvikunöpsid, riisikad ja kukeseened ka. Otsustasin, et ostan homme maarjalaadalt veel ühe suurema laastukorvi. Üks kurb asi ka. Metsa minnes oli metsateel paar politseiautot. Meid peatati kinni ja öeldi, et kui me näeme kõndimas 70ne aastast meest sini-punase dressipluusiga, siis helistagu me 110. Et mees on metsa kadunud. Arutasime omavahel, et miks nad aeg-ajalt sireeni ei lase. Et inimene saaks sireeni poole liikuda. Kõik see aeg, mis ma seeni ja jõhvikaid korjasin, vaatasin ma ringi. Selline tunne oli, et kohe näengi seda meest. Aga kahjuks ei näinud. Umbes kolmveerand tundi pärast metsa jõudmist hakkasid nad sireeni laskma. Kuigi me olime politseiautodest üpris kaugel, oli sireeni väga hästi kuulda. Metsast välja tulles oli politseiautosid juba 11 ja üks politseibuss oli ka. Ja mõni eraauto. Politseinike polnud enam näha, ainult aeg-ajalt sireeni laskev juhiga politseiauto sõitis mööda peamist metsateed edasi tagasi. Me pidime ühe tuttava juurest läbi minema. Kui me sealt umbes tunni pärast küla vahele jõudsime, oli näha, et metsas lasti rakette. Ilmselt nad ei olnud teda veel leidnud. Sõitsime linna. Otsustasime, et uurime linnas kohaliku konstaabli numbri ja siis uurime, et äkki abi pole vaja. Linna pidime nagunii minema, sest poisid olid ju meil kaasas. Nendega metsas ei otsi. Kohalik konstaabel ei teadnud asja edasisest käigust midagi. Tema oli mingil ajal metsast ära tulnud ja patrullid jäid edasi otsima. Et helistagu me 110. Me ei helistanud. Et kui juba kohalik mees koju lasti, siis vaevalt nad võõraid vabatahtlikke pimedasse metsa tahavad. Hommikul uurime, mis toimub ja kas abi on vaja. Painab ikka. Me käime juba mitu aastat lastega metsas nii, et neil on helkurvestid seljas. Mõnikord on meil endil ka. Nüüd mõtlen ma, et peaks neile viled ka kaela riputama. Kuigi lastel hoiad nagunii silma peal. Täiskasvanud võiksid ka enda turvalisuse peale mõelda.

11 võimalust osturetkel igavust peletada 1. Võta riiulilt kondoomipakke ja poeta neid juhuslike inimeste ostukärudesse nii, et nad seda ise ei näe. (Jälgi reaktsiooni hiljem kassas) 2. Säti kõik müüdavad äratuskellad helisema 10 minutiste vahedega. 3. Kalla apelsinimahla põrandale nii, et rada kulgeks WC ukseni. 4. Mine turvamehe juurde ja ütle talle hästi ametliku häälega, et kodumasinate osakonnas on "kood 3". Vaata mis juhtub. 5. Spordiosakonnas pane üles telk ja ütle inimestele, et kutsud neid sisse, kui nad toovad kodukaupade osakonnast padja kaasa. 6. Kui keegi küsib sinult, et kas saab teid aidata, hakka nutma ja hüüa: "Miks te, inimesed, ei või mind rahule jätta?!" 7. Vaata turvakaamerasse ja kasuta seda peeglina, kui nokid nina. 8. Samaaegselt, kui uurid jahiosakonnas relvi, küsi müüjalt, kus osakonnas masendusvastased ravimid on. 9. Peida ennast riiete osakonnas riiulite vahele ja kui inimesed uurivad riideid, sosista: "Osta mind, osta mind..." 10. Kui kõlaritest hakkab kostma reklaame ja kuulutusi, tardu paigale ja karjata: "Ei! Ei! Kuulen taas neid hääli!" 11. Mine proovikabiini ja hüüa kõva häälega : "No kuulge, WC-paber on jälle otsas!" Leitud siit

Seltsimehed sibullillehuvilised! Minge ja kuulake! Ja pärast jagage teistele ka tarkust:)