esmaspäev, juuli 24, 2006

P.F.Thomese "Varjulaps"

"Armumine on seisund, mis edestab identiteeti. Täpselt samuti, nagu inimesel pole enese jaoks vaja nime kanda, nõnda pole ka armsaimal nime vaja. Nimi piiraks teda tarbetult, teda on lihtsalt liiga palju üheainsa nime jaoks. Tõde kui varjamatus, nagu Heidegger sedastab: kui miski, mida "ühtäkki" näed, kuigi see on kogu aeg seal olnud. Üksnes sina ei näe seda veel, sest otsid valest kontekstist. Lapse elu on vanemate vaimusünnitis. Nad mitte üksnes ei sigita last, nad mõtlevad ta ka välja. Hiljem märkad, et ka sinu teised, niinimetatud enda valitud elud on väljamõeldis, kuid kelle omad? Isikupära on vaid mudel, kontseptsioon, kavand. See on miski, mida võid küsimise peale ette näidata. Seepärast ihkadki erinevaid elusid, sest kõige viimane, mida sa olla tahad, on just sina ise. Muidugi olin ka minagi kunagi mees, poiss, noormees, kes ilmaski lapsi ei tahtnud, kes perekonda vangimajaks pidas ja kes ei mõistnud, et keegi võiks oma elu "jagada" (kahe inimese vahel, kolme, nelja kuni õige vähe alles jääb). See oli sedasorti küünilisus, mis lööb välja enne kogemuslikkust, vohav negativism, mis vajab oma eituste jõudu, et suuta vastuvoolu valikuid teha. Kust võisin mina teada, mis tunne on last omada? Väga kaua hoidsin kinni oma nõndanimetatud vabadusest, mis on vabadus jääda igas olukorras algusesse paigale ja säilitada muljet, et võin liikuda mis tahes suunas."

2 Comments:

Anonymous Anonüümne<ütles...>

I'm impressed with your site, very nice graphics!
»

8/12/2006 06:29:00 PM  
Anonymous Anonüümne<ütles...>

Your are Excellent. And so is your site! Keep up the good work. Bookmarked.
»

8/17/2006 10:50:00 PM  

Postita kommentaar

<< Home

Be Creative in January!