kolmapäev, juuli 05, 2006

Pea nädalajagu päevi ringi sõidetud. Juhtus nii, et kahe päevaga sõitsime läbi Eesti pea sirgjoont mööda põhjast lõunasse. Ehk eile käisime Tallinnas loomaias ja täna peesitasime 12 km Läti piirist mere ääres. Tallin oli tüütu nagu ikka. Müra, autod, rabelemine. No milleks! (milleks on küll küsisõna, aga siin ma ikka hüüatan, kuigi küsivalt, või mis?) Loomaaed oli tore. Seekord alustasime ringkäiku teistpidi. Et vaataks huviga neid loomi, keda eelmine kord enam hästi ei viitsinud. Mägikitsi jmt ikka vaatama ei jõudnud. Järgmine kord alustame neist. Poisid olid suured ja pidasid hästi vastu. Minu isiklikud lemmikud elavad toopikamajas. Hülged on ka alatine tõmbenumber ja see rong, mis 20ne eest 2 tiiru teeb. Lõvi ei näinud. Õhtupoolikul tasub minna. Päike ei kõrveta ja loomad on aktiivsemad. Sellest ma muidugi aru ei saa, miks pakutakse loomaaias inimestele ainult kiirsööki ja mõnusat kohvikut või mingit muud isikupärast söögikohta ei ole. Võiks ju olla, et teeed perega toreda päeva ja naudid ka head toitu. Mitte, et saad valida, kas seljanka, friikartulid või hotdog. Meri oli seevastu täna soe nagu supp ja lained mõnusalt tugevad. (olen mõelnud, et kasutan oma kõnes ja kirjutamistes liiga tavapäraseid ja ühetaolisi omadussõnu, ikka, et lahe ja mõnus ja tore ja siis nagu ongi kõik, jama!) Päike võttis. Staazikamad (ja-ja, ei tee katusega tähti, teate küll) päevitajad olid juba rannas punased, millised nad veel õhtul välja näevad? Aga äkki võtsid nad oma makstud raha eest viimast? Et kui on ööbimise eest makstud, siis tuleb täie raha eest päevitada? (no nende melanoom, mida ma muretsen). Poistele meres meeldis, välja neid eriti ei saanud. Ainult siis, kui huuled sinised, siis sai suure hädaga hetkeks rätiku alla. Ja see hetk ei olnud pikk.
Be Creative in January!