Varbad külmetavad ja pea lõhub valutada. Teen vist tule pliidi alla. Eriti tark mõte see ilmselt ei ole. Sest lapsed magavad ja pliit võib sisse ajama hakata. Nagu ikka kui kaua kütmata. Ja siis hakkab alarm tööle. Aga varbad külmetavad. Niisiis teen ikka tule. Siis kohv ja küpsisemagustoit Selverist. Mis näeb välja nagu untsuläinud küpsisetort ja maitseb väga hästi. Peavaluga vaatame. Tuleb tablett või mitte. Vahest siiski mitte.

Jevgenij Kanajev

Mees teeb lahedaid pilte. Tatarlane, kui ma õieti aru saan.

Et ma ei unustaks: korja tänavu lilleseemneid! Kuhu ma nad panen? Äkki mingi seemnevahetus?

Nägin eile telekast mingit lugu, kus keegi jõukur ahistas tema maja lähedal rannas ujuma läinud naist. Sellised rannaahistajad pole haruldased. Kallasrajast ei taha nad kuuldagi. Oleks noorem ja vihasem ja elaks rannale lähemal, siis kutsuksin sõbrad kokku ja läheks telgiks kaks päeva kambaga seal rannas. Ja keskkonnateenistuse ning politsei numbreid kasutaks ka vajadusel. No mida kuradit!

Madal päevalill, täidisõieline. Parim enne 2004. Aga KÕIK seemned kasvatasid taimi. Ja nii ma pidingi mõned kasvuhoonesse tomatite vahele kasvama jätma. Äi juba küsis, et mis need seal kasvavad. Et äkki kanep. Aga ei. Kogemus. Ära iial looda, et mõni seeme vananenud on.

Ei ole lihtne leppida sellega, mida sulle pakutakse.

Vildililled

Juhtus nii, et viltisime koos Kristaga vildipallikesi. Krista tegi "krokodilli" ka, aga sellest räägib ta ükspäev vast ise:) No igatahes tuli mulle Krista tegemisi jälgides ka tahtmine vilti lõikuda.

Gran Paradiso

Ma arvan, et see ta oli. Pakendi olen ma muidugi kuhugile kindlasse kohta pannud...

Üks väike tüdruk on haige. Ma olen kurb. Pidage vastu.

Mängust

Kel huvi, see lugegu.

P.F.Thomese "Varjulaps"

"Armumine on seisund, mis edestab identiteeti. Täpselt samuti, nagu inimesel pole enese jaoks vaja nime kanda, nõnda pole ka armsaimal nime vaja. Nimi piiraks teda tarbetult, teda on lihtsalt liiga palju üheainsa nime jaoks. Tõde kui varjamatus, nagu Heidegger sedastab: kui miski, mida "ühtäkki" näed, kuigi see on kogu aeg seal olnud. Üksnes sina ei näe seda veel, sest otsid valest kontekstist. Lapse elu on vanemate vaimusünnitis. Nad mitte üksnes ei sigita last, nad mõtlevad ta ka välja. Hiljem märkad, et ka sinu teised, niinimetatud enda valitud elud on väljamõeldis, kuid kelle omad? Isikupära on vaid mudel, kontseptsioon, kavand. See on miski, mida võid küsimise peale ette näidata. Seepärast ihkadki erinevaid elusid, sest kõige viimane, mida sa olla tahad, on just sina ise. Muidugi olin ka minagi kunagi mees, poiss, noormees, kes ilmaski lapsi ei tahtnud, kes perekonda vangimajaks pidas ja kes ei mõistnud, et keegi võiks oma elu "jagada" (kahe inimese vahel, kolme, nelja kuni õige vähe alles jääb). See oli sedasorti küünilisus, mis lööb välja enne kogemuslikkust, vohav negativism, mis vajab oma eituste jõudu, et suuta vastuvoolu valikuid teha. Kust võisin mina teada, mis tunne on last omada? Väga kaua hoidsin kinni oma nõndanimetatud vabadusest, mis on vabadus jääda igas olukorras algusesse paigale ja säilitada muljet, et võin liikuda mis tahes suunas."

Tuliliilia ja "keisrikroon"

Avastasin, et mul on riiulis ikkagi L.Pihlaste raamat "Liiliad". Mul on peenral kaks klassikalist oranzi liiliat, üks on juba õitsenud, teine kohe alustamas. Nüüd vaatasin järgi. Üks neist on tuliliilia (Lilium bulbiferum)näha saab siit . Teine aga krookusliilia (L. bulbiferum L. var. croceum , varasem nimetus L.croceum Chaix), mis on tuliliilia teisend ja rahvasuus tuntud kui "keisrikroon", Hollandis aga kui "heeringaliilia". Siit saab teda näha.

Midagi pole teha. Rahvatants toob mulle heldimuspisara silma ja rõõmu südamesse. Neiueas sai teist 7 aastat tantsitud, nais-ja segarühmas. Ülikooli astudes jäi asi pooleli. Tantsivaid mehi polnud enam võtta. Isemoodi inimesed need rahvatantsijad. Lõbusad, vigurid, ükski pidu või olemine ei lõppe tantsuta. Rõõm ja lust. Rahvamuusika meeldib mulle ka.

Mõtteid kahest õhtust

Rääkimine lahjendab negatiivseid ja võimendab positiivseid tundeid. Sambaööl on vajalik element samba. Isegi brasiillaste olemasolu ei aidanud. See, mida ei olnud, oli muusika. Kahel ööl järjest pärast päiketõusu magamaminek mõjub väikelaste emale kosutavalt. Vabas mõttes. Aabram kootud sokke ei saa. Vähemalt, mitte Hansapäevade ajal kootuid. Kuigi -kunagi ei või teada...

Roos on roos on roos on roos

Asi algas sellest, et naabrinaine kaevas mais välja mitukümmend aastat vana roosi ja viskas selle kompostihunnikusse, kuuma päikese kätte. Miks ta nii tegi, ei tea. Ehk tahtis oma suvelilledele rohkem ruumi. Avastasin asja alles paar päeva hiljem. Mulle see roos meeldis. Valge, lõhnav, külmakindel. Kui talv mõnele oksale liiga tegi, siis roos ajas suveks uued võrsed. Keegi roosi talveks ei katnud. Ka seekord olid vanad oksad külmavõetud, aga kaks uut võrset rohelised. Niisiis. Midagi öelda mul ei olnud. Roos oli naabrivanatädi oma ja uute aegade käigus kasvas ta naabrinaise peenral. Minu maa on aia teises ääres. Vanatädi ei ole juba kuus aastat oma jalgade pärast õue saanud. Roos oli kuivanud. Täiesti. Juurikas oli raiutud kaheks jupiks, need 2 ma vähemalt leidsin. Korjasin jupid üles, panin nad ikkagi veeämbrisse. Ämbri panin varju, aegajalt lisasin vett. Juuni lõpus vaatasin neid kuivanud tüükaid ja mõtlesin, et peaks varsti vist ära viskama. Ja nüüd!!! Eelmisel nädalal turritas vee seest välja roheline võrse. Ja juuretüüka küljes on valged juurekesed. Pea kaks kuud hiljem. Täna määrisin juurekesed juurekasvuergutajaga kokku ja pistsin potti,turba-kompostisegusse. Panin poti veeämbrisse ja maja varju tagasi. Ei tea kas õnnestub, aga hoian pöialt... Pakun, et roos ise on äkki see

Mulle ei meeldi virtuaalsete päevikute ja arvamuste juures see, et kui sa oled teisel arvamusel ja seda avaldad, siis oled kohe "mustas nimekirjas". Mina ise võtan nii, et jah, inimene arvab selles asjas teisti. Mina arvan teisti, aga tegelikult on see lihtsalt meie üks külg ja üks arvamus. Tervikpilti inimesest see ei muuda. Tervikpilti muudab see, kuidas pärast arvamusavaldust edasi ollakse. Ollakse arusaajad ja asjast üle või mitte. No arvab teisiti, mis siis ikka. Nt Tr-ku puhul. Mulle ta meeldib. Tõlgib toredaid raamatuid, kirjutab huvitavatest asjadest ja on mõnusalt punk. Aga näe, võõrutamise arutelu puhul ei suutnud teistsugust arvamust taluda (muidugi, teema oli hell). Perekooli stiilis ping-pong? (võibolla oli see ajakirjaniku väljamõeldis). Peaksin üldse oma eriarvamust avaldama ainult oma blogis. Nagu Ematehnik. Mitte võõrastes blogides oma kätt liigutama. Aga samas, miks ka mitte:)

Pilvekool

Sattusin ühte huvitavasse kohta ja seda tänu AV blogile

Vanematekodus olles tundsin esmakordselt, et see ei olegi enam muud kui lapsepõlvekodu. Et mina olen nüüd täiskasvanud ja selle kohaga seovad mind hoopis muud asjad kui koduasjad. Ei ole kurb, lihtsalt nii on. Mingid asjad on muidugi samad - värvid, lõhnad, meeleolud. Aga olemisest olen ma väljakasvanud. Mul on omas kodus lihtsam olla. Kuigi vanematekodu on väga mõnus ja mugav ja kõik on aastakümnetega paika loksunud ja on tehtud kõvasti tööd. Aga oma kodu on oma kodu. Mis see siis aega võttis - pea 12 aastat.

Iirised

Iirised mulle meeldivad. Mõned minu iirised on pärit ema käest, teised on aga ostetud turult tädidelt. Kuna tädide käest saab osta pisikesi juurejuppe, siis selleks ajaks kui iiris ülejärgmisel aastal õitsema hakkab, olen ma tavaliselt juba unustanud, mis värvi õis on. Väga põnev.

Pea nädalajagu päevi ringi sõidetud. Juhtus nii, et kahe päevaga sõitsime läbi Eesti pea sirgjoont mööda põhjast lõunasse. Ehk eile käisime Tallinnas loomaias ja täna peesitasime 12 km Läti piirist mere ääres. Tallin oli tüütu nagu ikka. Müra, autod, rabelemine. No milleks! (milleks on küll küsisõna, aga siin ma ikka hüüatan, kuigi küsivalt, või mis?) Loomaaed oli tore. Seekord alustasime ringkäiku teistpidi. Et vaataks huviga neid loomi, keda eelmine kord enam hästi ei viitsinud. Mägikitsi jmt ikka vaatama ei jõudnud. Järgmine kord alustame neist. Poisid olid suured ja pidasid hästi vastu. Minu isiklikud lemmikud elavad toopikamajas. Hülged on ka alatine tõmbenumber ja see rong, mis 20ne eest 2 tiiru teeb. Lõvi ei näinud. Õhtupoolikul tasub minna. Päike ei kõrveta ja loomad on aktiivsemad. Sellest ma muidugi aru ei saa, miks pakutakse loomaaias inimestele ainult kiirsööki ja mõnusat kohvikut või mingit muud isikupärast söögikohta ei ole. Võiks ju olla, et teeed perega toreda päeva ja naudid ka head toitu. Mitte, et saad valida, kas seljanka, friikartulid või hotdog. Meri oli seevastu täna soe nagu supp ja lained mõnusalt tugevad. (olen mõelnud, et kasutan oma kõnes ja kirjutamistes liiga tavapäraseid ja ühetaolisi omadussõnu, ikka, et lahe ja mõnus ja tore ja siis nagu ongi kõik, jama!) Päike võttis. Staazikamad (ja-ja, ei tee katusega tähti, teate küll) päevitajad olid juba rannas punased, millised nad veel õhtul välja näevad? Aga äkki võtsid nad oma makstud raha eest viimast? Et kui on ööbimise eest makstud, siis tuleb täie raha eest päevitada? (no nende melanoom, mida ma muretsen). Poistele meres meeldis, välja neid eriti ei saanud. Ainult siis, kui huuled sinised, siis sai suure hädaga hetkeks rätiku alla. Ja see hetk ei olnud pikk.